Jätsime ju kasvuhoone pea kaheks nädalaks omapäi - see oli ka üks põhjus, miks ma nii palju taimi säilitasin - et äkki osad lähevad välja ja siis oleks midagi ikka võtta. Üllataval kombel olid aga kõik taimed pärast reisilt tulekut täies elujõus ja mul tuli nendele koht leida.
Selleks, et igast potist teine taime eemaldada, kulus mul mitu päeva (loe: Hugo paaritunnist lõunaund). Mõtlesin, et ikka paras kilplane ma olin, et kaks taime ühte potti istutasin - nende juured olid kolme nädalaga nii pikaks ja tihedaks kasvanud, et andis neid sealt kätte saada.
Ostsin potte juurde ja istutasin 14 taime neisse - need seisavad kasvuhoone kõrval õues nüüd. Ma juba kardan, et see on ka üks rumal tegu, kuna kasvuhoone saame me omapäi jätta - ja see kastab ise tomateid - aga need taimed vajavad ikka meie abi, et juua saada.
Ja siis jäi ikka järgi veel 16 taime. Neid ka ei raatsinud ära visata. Otsustasime, et viime need taimed oma Suurupi maale metsa äärde kasvama. Käisime 25. mai õhtul Suurupis matkal ja tomatitalgutel; Kaisa ja Madis olid abis. Kui tomatid said maha istutatud, nägime oma maa peal kahte põtra. Võimalik, et uued aiakultuurid maitsevad ka põtradele ja taimedest pole varsti midagi järgi. Tegelikult ei julgegi neilt taimedelt saaki loota, pigem oli see metsa istutamine leebem viis taimedest loobumiseks kui nende lihtsalt kompostihunnikusse viskamine.
Paari nädala pärast tomateid vaatamas käies selgus, et teod on tomatid pea täielikult nahka pistnud. Alles olid vaid rootsud, mis paksult tigusid täis.
ReplyDelete